“Minu Alaska” – Maria Kupinskaja

“Minu Alaska” on mõnes mõttes teistmoodi, kui teised selle sarja raamatud. Tegu ei ole niivõrd ülevaatega sellest, kuidas Alaska elu ja olu välja näeb. Alaskast üldiselt ei saagi eriti mingit pilti. Küll aga saab sisse piiluda millessegi, millest muidu ei teaks üldse midagi – kelgukoerte laagrisse. Raamatu autor on positiivses mõttes sõge. Sest no kuidas muudmoodi nimetada seda, et noor neiu läheb raske füüsilise töö peale karmidesse oludesse kodust väga kaugele mitte üks, vaid kaks korda. Mina ei suudaks seda iialgi, seda enam imetlen tema julgust ja pealehakkamist.

Mulle väga meeldis see, et midagi ei olnud ilustatud ja miski ei tundunud ka liialdatuna. Mõnes mõttes jättis raamat mulje, eriti lõpupoole, autori sisevaatlustest, eneseanalüüsist. Lõpus oleks tahtnud talle öelda, et enda vastu ei tasu nii karm olla. Kõik, mida me elus ette võtame, ei saagi õnnestuda ja alati ei ole see meie enda tegu. Ennast süüdistada ei tasu igal juhul, pigem õppida olnust ja edasi minna. Kerge öelda, raske teha.

Igal juhul soovitan seda lugeda, isegi kui muidu ei huvitu reisikirjandusest. Sest seda see raamat ei ole. Mina igatahes lugesin selle himuga järjest läbi ja oleks isegi rohkem tahtnud.

“Minu Austraalia” – Airi Ilisson-Cruz ja muudki

Elu on olnud pehmelt öeldes kiirevõitu, sellest ka pikem paus.

Täna igatahes mõtiskleks “Minu Austraalia” teemadel. Peab tunnistama, ma lähenesin sellele raamatule mõningase eelarvamusega. Seda seetõttu, et minu tutvusringkonnast on hämmastavalt paljud teinud läbi aasta või kaks Austraalias ja arvasin, et ega sellest raamatust midagi väga uut ja põnevat ei tule. Osaliselt see nii ka läks, Austraalia osas ei olnud suurt midagi uut, ometi oli väga mõnus ja värskendav lugemine.

Mulle väga meeldis, et autor ei peljanud rääkida ka oma isiklikust elust ja minu jaoks oli põnev piiluda hoopis filipiinlaste ellu ja olemisse, nimelt on autori abikaasa filipiinlane. Uut ja põnevat sain hoopis sealt 🙂 Mulle näiteks väga sümpatiseeris see, kuidas Airi suhtub oma mehe emasse. Meie kultuuri üks osa on see, et ämm oleks nagu midagi tõsiselt kurja, kui praegu ei ole jube siis küll ta homme on! See suhtumine tundub minu jaoks kuidagi… liiga eelarvamuslik ja natuke õudne. Ja selles mõttes oli eriti tore, et on inimesi, kes suudavad oma ämmadesse suhtuda eelarvamustevabalt ja positiivselt, eriti veel nii, et ämm on võõrast kultuuriruumist.

Austraalia tõmme on minu jaoks alati segaseks jäänud. Ka peale selle raamatu lugemist ei tulnud äratundmist, et vohh, sinna tahaks. Aga see ei olegi asja eesmärk. Küll aga mõtisklesin selle üle, et kui armastust ei oleks pildil, siis mis see ikkagi on, mis autorit Austraalia juures võlus? Ja kas üldse.

Nüüd ei ole tükk aega uusi raamatuid saanud, raamatukogus on riiul krooniliselt tühi või on seal ainult üks-kaks nendest, mida ma juba lugenud olen. Nii et üritan jõudumööda ette võtta need, mis juba loetud ja hoian pöialt, et ehk ikkagi tuleb neid raamatukokku ka veel.

Hoopis muudel teemadel. Meie haiguspäevade süsteem võtab lausa kiruma. Haigeks jäämine on nii kallis lõbu, et mine hulluks. Sellesse auku kukkusin minagi, käisin kaks nädalat võdisevate jalgadega tööl, lootuses, et äkki läheb ise üle ja nüüd üritan tehtud kurjast toibuda. Enne oleks ehk piisanud paarist päevast, nüüd olen vähemalt nädalaks koju voodisse määratud. Oeh. Ja esimene mõte ei ole üldse tervisega seotud, ikka rahaga, et kurja, kui palju nüüd kaotsi läheb. Ja siis tahaks küsida, et kas haige olemine peabki luksus olema, mille omast taskust järgmisel kuul omamoodi järelmaksuna kinni maksad?

Mõtisklusi maast ja ilmast

Täna ei räägiks konkreetsest raamatust vaid pigem üldiselt, mis mind selle sarja juures võlub ja muustki.

Taustaks, ma ei ole eriti kusagil käinud, ammu-ammu Soomes, vist viiendas klassis sai jõuluvana juures käidud (kes muide tookord oli peenike haigutav sell hommikumantli moodi asjas) ja teine kord, 13-aastasena Helsingis. Ma mäletan siiani seda vapustust. Aasta oli siis 1998 ja ajad olid hoopis teised, ehkki praegu tundub naljakas, ei olnud ju üldse nii ammu. Igatahes mina unistasin mingil mäletamatul põhjusel kulmurõngast, selliseid asju siin veel õieti ei olnud, ma ei teagi, kust ma selle mõtte võtsin. Igatahes Helsingist ma selle ka omandasin. Tollal ei teinud selliseid auke mitte keegi, käisin Peep Pree juures tegemas, keegi teine lihtsalt ei osanud. Helsingis sain ma paraja positiivse kaifi sellest, millised inimesed välja nägid. Milline kirev paraad sõgedatest juuksevärvidest, kõikvõimalikest rõngastest siin-seal ja tätoveeringutest! Eesti oli hall ja pruun maa.

Ja teine üllatus – inimesed. Eriti teravalt on meeles üks plaadipoe müüja, noor poiss, hästi vahetu suhtleja, kohe pidasime pikad jutud maha. Ma ei tea, mida ma soomlastest ootasin, see kogemus igatahes polnud üldse see, mida ma oleks osanud arvata. Ega nad vist üleüldiselt ei ole nii jutukad aga tollal mulle tundusid väga palju sõbralikumad ja avatumad kui eestlased. Ma arvan, et tegelik vahe tuli sellest, et meie siin kõnnime ringi sellise näoga, et me võiks vabalt parajasti tegeleda selle küsimusega, et kust veel kolm konservi saada maailmalõpu ürituseks. Soomes puudus see… air of impending doom.

Eelmisel talvel sain esimest korda ka korraks Stockholmi. See oli see jaburat sorti kruiis, kus valdav osa reisist möödub laevas. See osa, mis me maal olime, oli küll äge. Ja kummaline. Paraku oli jube külm ja väga palju inimesi tänavatel ei olnud, kui välja arvata laevalt maabunud eestlaste mass šopingutänaval. Linn ise oli selline, et kuigi ma tean, et Stockholm on ikka väga suur, siis puudus tal intimidation factor. Ma vabandan, no ei ole häid eestikeelseid väljendeid teatud asjade kohta. Mulle tundus Stockholm väga sümpaatne ja kodune, nagu Rootsi versioon Tartust. See on jällegi ainult põgus pilk ja elamus aga selline mulje jäi. Ja inimesed! Mitte ükski ei kõnni ringi rõhutud näoga, ei vea kaasas mingit hoomamatut rämerasket taaka. Emotsiooni, mille ma sealt sain, ei ole võimalik kirjeldada. Umbes nagu ma oleksin õhupall, mis on kortsus kapi all vedelenud ja siis keegi tuleb, pühib puhtaks, puhub täis ja laseb lõbusasti päikese käes hüpelda. Nii oleks tahtnud seal kauem olla!

Sain korra ka Riias käidud aga see ilmselt ei loe, see reis seisnes selles, et sõitsime autoga Riia lennujaama tädile järgi ja siis kohe tagasi. Ilm oli jube, hilistalv, kõik oli hall ja trööstitu. Ja suitsupausil tee ääres, maastik nägemas välja umbes nagu nälgiva kassi õudusunenägu, mina kargasin rõõmust, et jee, ma olen Lätis 😀

Lätis käimise juures oli naljakas minu jaoks see, et valdav tee Riiga möödus pinevalt teeservi silmitsedes, et ega jumala eest asula silti ei ole. Teate, need on seal jube pisikesed ja märkamatud. Ja politsei on põõsas hüppevalmis. Tuleb valmis olla selleks, et autojuht röögatab paranoiliselt iga veerand tunni tagant, et ASULA?!! 😛

Ühesõnaga, mina olen oma vanuse kohta erakordselt mahajäänud reisimise osas. See lihtsalt juhtub, kui noorelt laps saada, finantsidel on kohe kombeks erakordse kiirusega sulama hakata, kui lapsed mängu tulevad. Ühtlasi ühel hetkel avastad ennast igapäevasest rattast, kust välja murda on järjest keerulisem ja ausalt öeldes teatud hetkel ilmselt ei julgegi enam mingeid hullusi ja spontaansusi ette võtta. Millest on muidugi kahju.

Aga uudishimu jääb. Väiksena olin ma kindel, et ma tahan saada suureks ja teada kõike kõigest. Suuremana jõudsin järeldusele, et mida rohkem ma tean, seda paremini ma aru saan, kui vähe ma tean. Ja et tegelikult võib minu põhilise huvi võtta kokku sellega, et mind huvitab, miks inimesed on sellised, nagu nad on (ja… what makes a person tick). Nüüd, tulevikus ja minevikus. Erinevad kultuurid, religioonid, ajalugu ja kõik muu on selleks hädavajalik.

Niisiis lühidalt öeldes, ma ühest küljest elan aktiivselt läbi minu-sarja välja oma reisikihku, teisest küljest ammutan tarvilist infot selle jaoks, et inimkonda kui sellist paremini tundma õppida. Ja kuskil seal taustal tiksub mõte, et võibolla ma leian teise, rõõmsama Eesti. Ma ei kujuta ennast ette elamas kusagil mujal aga ometi tahes-tahtmata vahest mõtlen, et kas selleks ma siis elangi, lõputus vaevas, ühiskonnas, mida on kohati hingematvalt raske taluda, selleks, et ühel heal päeval saada pensionit, millega toidaks ära kaks ja pool koera. Ja võibolla ühe hamstri ka. Ning kas ma tahan, et minu tütar alustaks sama ringi, samamoodi, lõputult. Et kas poleks siis parem minna kuhugi, kus inimesed on rõõmsamad ja elus rohkem lootust? Aga samas… siin on minu kodu, Tartu on hoidnud mind kindlalt enda küljes 27 aastat, seda sidet enam ei lõhu ja olgu mujal kui tahes hea, ma kahtlustan, et ma jään alati mõtlema oma kodust. Seda kõike üldse mitte pateetiliselt, ma olen tõepoolest üks arutult kaine ja ratsionaalne loom, ehtne eestlane.

Nii et selliste sisemiste vaevadega, uudishimuga ja rännakuigatsustega on minu näol olemas kerge ohver minu-sarjale 😛 Ja ma usun, et ma ei ole selles üksi.

Ikka algusest peale, Justin Petrone “Minu Eesti”

Et alustada algusest… Minu-sari jõudis minuni umbes pool aastat tagasi, kui oma kord-poolaastas raamatušopingu käigus Bookdepository’s leidsin oma lõbuks, et näe, Inglismaalt on võimalik tellida Justin Petrone “My Estonia”. Ja nii siis saigi. Lugesin või pigem neelasin selle raamatu paari tunniga ning edasi olen tegelenud raamatukogutädide vapustamisega, tõmmates igal visiidil riiulist kaasa kõik Minu-sarja raamatud, mis parajasti sees on. Muide, veidral kombel tundub, et inimesed vist väga palju ei loe kui raamatukogus vaadatakse mind nagu tulnukat, et võtan viis suhteliselt õhukest raamatut.  Osta ma sellist portsu lihtviisil ei jaksa, nii et see blogi saab ka olema sõltuv sellest, mida mul raamatukogust saada õnnestub. Paremal juhul saan neli-viis korraga, halvemal mitte ühtegi (kui on mõni minusugune ette jõudnud). Praeguseks on loetud küll piisavalt palju, et pikemaid vaikusehetki millegagi täita 🙂

No selline lugu siis. Alustamegi siis Justin Petrone “Minu Eesti” mõtetest. Ja kindlasti tuleb ära mainida, et kõik selles blogis olevad/tulevad raamatukaante pildid on pärit Petrone Prindi kodulehelt.

 

Mõeldes tagasi sellele raamatule, mis mind rabas, oli see, kuivõrd palju on tegelikult asju, mida me eestlastena enda juures tähelegi ei pane. Näiteks see, kuidas Justin ei saanud aru, kas Epu perekond armastab teda või tahab teda tappa, lihtsalt ei olnud võimalik mingeid emotsioone välja lugeda. Või siis küll teisest osast pärit mõte, et eestlastel on kõik põhimõtte küsimus.

Naerda sai palju. Samas mulle tundus, et alahoovus oli siin päris nukker. Kas siis sellest, et eestlaste kinnisuse tõttu on siin sõpru raske leida või koduigatsusest või millestki kolmandast, ei oska öelda. Igatahes jäi suhu korraga mõru ja magus maitse.

Sellest sõprade teemast, mulle tundub, et ega eestlased omavahel ka eriti ei sõbrune. Enamasti on ikka tegemist suhetega a la töökaaslased, kes vahest ka koos õlut joovad või suhted, mis põhinevad vajadustel. No näiteks, et helistan siis, kui midagi vaja on, niisama mitte. Päris tõelisi sõpru on väga vähe. Sealjuures need tõelised sõbrad võivad kohtuda ka kord nelja aasta jooksul. Igapäevaselt on keskmine eestlane vist ikkagi üsna üksi. Mitte kõik muidugi. Aga ma arvan, et kui üks tavaline eestlane peaks mingil põhjusel pikemaks ajaks koduseks jääma, ei näeks ega kuuleks ta midagi umbes 98% oma ringkonnast. Ehk on liiga pessimistlik aga mine sa tea.

Kange sinepi jutuga siit raamatust meenus mulle see, kuidas kunagi olid seltskonnas kaks soomlast, kes läksid sinepi kanguse hoiatuse peale äksi täis ja teatasid, et no mida, me sööme sinepit nagu nalja! Noh jah… Sealjuures üks mõte kargas veel pähe – selle juhtumise jooksul ükski eestlane isegi ei muianud, kõik istusid tuima näoga. Tagantjärgi naerdakse küll. Aga ega me vist ei ole erilised näkku naerjad ja eks see on omamoodi toregi.

Ja vot hetkel rohkem mõtteid ei saa, kell on palju ja homme jälle tööpäev. Eks näis, mis sellest lehest siin saab aga katsun varsti jälle kirjutada. Hämmastavalt kummaline on vahelduseks eesti keeles kirjutada. Muud blogid ja töö on inglise keeles, äkitselt on eesti keele grammatika ja komad natuke konarlikud. Ehmatav. Igatahes järgmine kord katsun siia jõuda vähem väsinuna, tuleb ehk rohkem ja kvaliteetsemaid mõtteid 🙂