“Minu Alaska” – Maria Kupinskaja

“Minu Alaska” on mõnes mõttes teistmoodi, kui teised selle sarja raamatud. Tegu ei ole niivõrd ülevaatega sellest, kuidas Alaska elu ja olu välja näeb. Alaskast üldiselt ei saagi eriti mingit pilti. Küll aga saab sisse piiluda millessegi, millest muidu ei teaks üldse midagi – kelgukoerte laagrisse. Raamatu autor on positiivses mõttes sõge. Sest no kuidas muudmoodi nimetada seda, et noor neiu läheb raske füüsilise töö peale karmidesse oludesse kodust väga kaugele mitte üks, vaid kaks korda. Mina ei suudaks seda iialgi, seda enam imetlen tema julgust ja pealehakkamist.

Mulle väga meeldis see, et midagi ei olnud ilustatud ja miski ei tundunud ka liialdatuna. Mõnes mõttes jättis raamat mulje, eriti lõpupoole, autori sisevaatlustest, eneseanalüüsist. Lõpus oleks tahtnud talle öelda, et enda vastu ei tasu nii karm olla. Kõik, mida me elus ette võtame, ei saagi õnnestuda ja alati ei ole see meie enda tegu. Ennast süüdistada ei tasu igal juhul, pigem õppida olnust ja edasi minna. Kerge öelda, raske teha.

Igal juhul soovitan seda lugeda, isegi kui muidu ei huvitu reisikirjandusest. Sest seda see raamat ei ole. Mina igatahes lugesin selle himuga järjest läbi ja oleks isegi rohkem tahtnud.