Täna ei räägiks konkreetsest raamatust vaid pigem üldiselt, mis mind selle sarja juures võlub ja muustki.
Taustaks, ma ei ole eriti kusagil käinud, ammu-ammu Soomes, vist viiendas klassis sai jõuluvana juures käidud (kes muide tookord oli peenike haigutav sell hommikumantli moodi asjas) ja teine kord, 13-aastasena Helsingis. Ma mäletan siiani seda vapustust. Aasta oli siis 1998 ja ajad olid hoopis teised, ehkki praegu tundub naljakas, ei olnud ju üldse nii ammu. Igatahes mina unistasin mingil mäletamatul põhjusel kulmurõngast, selliseid asju siin veel õieti ei olnud, ma ei teagi, kust ma selle mõtte võtsin. Igatahes Helsingist ma selle ka omandasin. Tollal ei teinud selliseid auke mitte keegi, käisin Peep Pree juures tegemas, keegi teine lihtsalt ei osanud. Helsingis sain ma paraja positiivse kaifi sellest, millised inimesed välja nägid. Milline kirev paraad sõgedatest juuksevärvidest, kõikvõimalikest rõngastest siin-seal ja tätoveeringutest! Eesti oli hall ja pruun maa.
Ja teine üllatus – inimesed. Eriti teravalt on meeles üks plaadipoe müüja, noor poiss, hästi vahetu suhtleja, kohe pidasime pikad jutud maha. Ma ei tea, mida ma soomlastest ootasin, see kogemus igatahes polnud üldse see, mida ma oleks osanud arvata. Ega nad vist üleüldiselt ei ole nii jutukad aga tollal mulle tundusid väga palju sõbralikumad ja avatumad kui eestlased. Ma arvan, et tegelik vahe tuli sellest, et meie siin kõnnime ringi sellise näoga, et me võiks vabalt parajasti tegeleda selle küsimusega, et kust veel kolm konservi saada maailmalõpu ürituseks. Soomes puudus see… air of impending doom.
Eelmisel talvel sain esimest korda ka korraks Stockholmi. See oli see jaburat sorti kruiis, kus valdav osa reisist möödub laevas. See osa, mis me maal olime, oli küll äge. Ja kummaline. Paraku oli jube külm ja väga palju inimesi tänavatel ei olnud, kui välja arvata laevalt maabunud eestlaste mass šopingutänaval. Linn ise oli selline, et kuigi ma tean, et Stockholm on ikka väga suur, siis puudus tal intimidation factor. Ma vabandan, no ei ole häid eestikeelseid väljendeid teatud asjade kohta. Mulle tundus Stockholm väga sümpaatne ja kodune, nagu Rootsi versioon Tartust. See on jällegi ainult põgus pilk ja elamus aga selline mulje jäi. Ja inimesed! Mitte ükski ei kõnni ringi rõhutud näoga, ei vea kaasas mingit hoomamatut rämerasket taaka. Emotsiooni, mille ma sealt sain, ei ole võimalik kirjeldada. Umbes nagu ma oleksin õhupall, mis on kortsus kapi all vedelenud ja siis keegi tuleb, pühib puhtaks, puhub täis ja laseb lõbusasti päikese käes hüpelda. Nii oleks tahtnud seal kauem olla!
Sain korra ka Riias käidud aga see ilmselt ei loe, see reis seisnes selles, et sõitsime autoga Riia lennujaama tädile järgi ja siis kohe tagasi. Ilm oli jube, hilistalv, kõik oli hall ja trööstitu. Ja suitsupausil tee ääres, maastik nägemas välja umbes nagu nälgiva kassi õudusunenägu, mina kargasin rõõmust, et jee, ma olen Lätis 😀
Lätis käimise juures oli naljakas minu jaoks see, et valdav tee Riiga möödus pinevalt teeservi silmitsedes, et ega jumala eest asula silti ei ole. Teate, need on seal jube pisikesed ja märkamatud. Ja politsei on põõsas hüppevalmis. Tuleb valmis olla selleks, et autojuht röögatab paranoiliselt iga veerand tunni tagant, et ASULA?!! 😛
Ühesõnaga, mina olen oma vanuse kohta erakordselt mahajäänud reisimise osas. See lihtsalt juhtub, kui noorelt laps saada, finantsidel on kohe kombeks erakordse kiirusega sulama hakata, kui lapsed mängu tulevad. Ühtlasi ühel hetkel avastad ennast igapäevasest rattast, kust välja murda on järjest keerulisem ja ausalt öeldes teatud hetkel ilmselt ei julgegi enam mingeid hullusi ja spontaansusi ette võtta. Millest on muidugi kahju.
Aga uudishimu jääb. Väiksena olin ma kindel, et ma tahan saada suureks ja teada kõike kõigest. Suuremana jõudsin järeldusele, et mida rohkem ma tean, seda paremini ma aru saan, kui vähe ma tean. Ja et tegelikult võib minu põhilise huvi võtta kokku sellega, et mind huvitab, miks inimesed on sellised, nagu nad on (ja… what makes a person tick). Nüüd, tulevikus ja minevikus. Erinevad kultuurid, religioonid, ajalugu ja kõik muu on selleks hädavajalik.
Niisiis lühidalt öeldes, ma ühest küljest elan aktiivselt läbi minu-sarja välja oma reisikihku, teisest küljest ammutan tarvilist infot selle jaoks, et inimkonda kui sellist paremini tundma õppida. Ja kuskil seal taustal tiksub mõte, et võibolla ma leian teise, rõõmsama Eesti. Ma ei kujuta ennast ette elamas kusagil mujal aga ometi tahes-tahtmata vahest mõtlen, et kas selleks ma siis elangi, lõputus vaevas, ühiskonnas, mida on kohati hingematvalt raske taluda, selleks, et ühel heal päeval saada pensionit, millega toidaks ära kaks ja pool koera. Ja võibolla ühe hamstri ka. Ning kas ma tahan, et minu tütar alustaks sama ringi, samamoodi, lõputult. Et kas poleks siis parem minna kuhugi, kus inimesed on rõõmsamad ja elus rohkem lootust? Aga samas… siin on minu kodu, Tartu on hoidnud mind kindlalt enda küljes 27 aastat, seda sidet enam ei lõhu ja olgu mujal kui tahes hea, ma kahtlustan, et ma jään alati mõtlema oma kodust. Seda kõike üldse mitte pateetiliselt, ma olen tõepoolest üks arutult kaine ja ratsionaalne loom, ehtne eestlane.
Nii et selliste sisemiste vaevadega, uudishimuga ja rännakuigatsustega on minu näol olemas kerge ohver minu-sarjale 😛 Ja ma usun, et ma ei ole selles üksi.