Elu on olnud pehmelt öeldes kiirevõitu, sellest ka pikem paus.
Täna igatahes mõtiskleks “Minu Austraalia” teemadel. Peab tunnistama, ma lähenesin sellele raamatule mõningase eelarvamusega. Seda seetõttu, et minu tutvusringkonnast on hämmastavalt paljud teinud läbi aasta või kaks Austraalias ja arvasin, et ega sellest raamatust midagi väga uut ja põnevat ei tule. Osaliselt see nii ka läks, Austraalia osas ei olnud suurt midagi uut, ometi oli väga mõnus ja värskendav lugemine.
Mulle väga meeldis, et autor ei peljanud rääkida ka oma isiklikust elust ja minu jaoks oli põnev piiluda hoopis filipiinlaste ellu ja olemisse, nimelt on autori abikaasa filipiinlane. Uut ja põnevat sain hoopis sealt 🙂 Mulle näiteks väga sümpatiseeris see, kuidas Airi suhtub oma mehe emasse. Meie kultuuri üks osa on see, et ämm oleks nagu midagi tõsiselt kurja, kui praegu ei ole jube siis küll ta homme on! See suhtumine tundub minu jaoks kuidagi… liiga eelarvamuslik ja natuke õudne. Ja selles mõttes oli eriti tore, et on inimesi, kes suudavad oma ämmadesse suhtuda eelarvamustevabalt ja positiivselt, eriti veel nii, et ämm on võõrast kultuuriruumist.
Austraalia tõmme on minu jaoks alati segaseks jäänud. Ka peale selle raamatu lugemist ei tulnud äratundmist, et vohh, sinna tahaks. Aga see ei olegi asja eesmärk. Küll aga mõtisklesin selle üle, et kui armastust ei oleks pildil, siis mis see ikkagi on, mis autorit Austraalia juures võlus? Ja kas üldse.
Nüüd ei ole tükk aega uusi raamatuid saanud, raamatukogus on riiul krooniliselt tühi või on seal ainult üks-kaks nendest, mida ma juba lugenud olen. Nii et üritan jõudumööda ette võtta need, mis juba loetud ja hoian pöialt, et ehk ikkagi tuleb neid raamatukokku ka veel.
Hoopis muudel teemadel. Meie haiguspäevade süsteem võtab lausa kiruma. Haigeks jäämine on nii kallis lõbu, et mine hulluks. Sellesse auku kukkusin minagi, käisin kaks nädalat võdisevate jalgadega tööl, lootuses, et äkki läheb ise üle ja nüüd üritan tehtud kurjast toibuda. Enne oleks ehk piisanud paarist päevast, nüüd olen vähemalt nädalaks koju voodisse määratud. Oeh. Ja esimene mõte ei ole üldse tervisega seotud, ikka rahaga, et kurja, kui palju nüüd kaotsi läheb. Ja siis tahaks küsida, et kas haige olemine peabki luksus olema, mille omast taskust järgmisel kuul omamoodi järelmaksuna kinni maksad?
Minu-mõtted minu-sarjast 