Et alustada algusest… Minu-sari jõudis minuni umbes pool aastat tagasi, kui oma kord-poolaastas raamatušopingu käigus Bookdepository’s leidsin oma lõbuks, et näe, Inglismaalt on võimalik tellida Justin Petrone “My Estonia”. Ja nii siis saigi. Lugesin või pigem neelasin selle raamatu paari tunniga ning edasi olen tegelenud raamatukogutädide vapustamisega, tõmmates igal visiidil riiulist kaasa kõik Minu-sarja raamatud, mis parajasti sees on. Muide, veidral kombel tundub, et inimesed vist väga palju ei loe kui raamatukogus vaadatakse mind nagu tulnukat, et võtan viis suhteliselt õhukest raamatut. Osta ma sellist portsu lihtviisil ei jaksa, nii et see blogi saab ka olema sõltuv sellest, mida mul raamatukogust saada õnnestub. Paremal juhul saan neli-viis korraga, halvemal mitte ühtegi (kui on mõni minusugune ette jõudnud). Praeguseks on loetud küll piisavalt palju, et pikemaid vaikusehetki millegagi täita 🙂
No selline lugu siis. Alustamegi siis Justin Petrone “Minu Eesti” mõtetest. Ja kindlasti tuleb ära mainida, et kõik selles blogis olevad/tulevad raamatukaante pildid on pärit Petrone Prindi kodulehelt.
Mõeldes tagasi sellele raamatule, mis mind rabas, oli see, kuivõrd palju on tegelikult asju, mida me eestlastena enda juures tähelegi ei pane. Näiteks see, kuidas Justin ei saanud aru, kas Epu perekond armastab teda või tahab teda tappa, lihtsalt ei olnud võimalik mingeid emotsioone välja lugeda. Või siis küll teisest osast pärit mõte, et eestlastel on kõik põhimõtte küsimus.
Naerda sai palju. Samas mulle tundus, et alahoovus oli siin päris nukker. Kas siis sellest, et eestlaste kinnisuse tõttu on siin sõpru raske leida või koduigatsusest või millestki kolmandast, ei oska öelda. Igatahes jäi suhu korraga mõru ja magus maitse.
Sellest sõprade teemast, mulle tundub, et ega eestlased omavahel ka eriti ei sõbrune. Enamasti on ikka tegemist suhetega a la töökaaslased, kes vahest ka koos õlut joovad või suhted, mis põhinevad vajadustel. No näiteks, et helistan siis, kui midagi vaja on, niisama mitte. Päris tõelisi sõpru on väga vähe. Sealjuures need tõelised sõbrad võivad kohtuda ka kord nelja aasta jooksul. Igapäevaselt on keskmine eestlane vist ikkagi üsna üksi. Mitte kõik muidugi. Aga ma arvan, et kui üks tavaline eestlane peaks mingil põhjusel pikemaks ajaks koduseks jääma, ei näeks ega kuuleks ta midagi umbes 98% oma ringkonnast. Ehk on liiga pessimistlik aga mine sa tea.
Kange sinepi jutuga siit raamatust meenus mulle see, kuidas kunagi olid seltskonnas kaks soomlast, kes läksid sinepi kanguse hoiatuse peale äksi täis ja teatasid, et no mida, me sööme sinepit nagu nalja! Noh jah… Sealjuures üks mõte kargas veel pähe – selle juhtumise jooksul ükski eestlane isegi ei muianud, kõik istusid tuima näoga. Tagantjärgi naerdakse küll. Aga ega me vist ei ole erilised näkku naerjad ja eks see on omamoodi toregi.
Ja vot hetkel rohkem mõtteid ei saa, kell on palju ja homme jälle tööpäev. Eks näis, mis sellest lehest siin saab aga katsun varsti jälle kirjutada. Hämmastavalt kummaline on vahelduseks eesti keeles kirjutada. Muud blogid ja töö on inglise keeles, äkitselt on eesti keele grammatika ja komad natuke konarlikud. Ehmatav. Igatahes järgmine kord katsun siia jõuda vähem väsinuna, tuleb ehk rohkem ja kvaliteetsemaid mõtteid 🙂
Minu-mõtted minu-sarjast 